Gimme some cookies

""Heukreeka!" nagu ütlesid meie vanad sõbrad roomlased," on mälule tuginedes tsitaat surematust lavastusest. Istusin köögis, lugesin neli tundi järjest ühe lapsukese kirjutatud lugulaulu, endal mõtted siia-sinna triivimas (alustades mõtiskelust selle üle, mida järgmisena nahka panna ja lõpetades küsimusega, kuidas kaduneljapäev inimeste hingeseisundit mõjutab).

Mõtlesin välja, et vill tuleb kannale siis, kui tükk aega pole jalgsi käinud, vaid kogu oma raha taksofirmale olen andnud, Teekond laua tagant taksosse ja siis taksost teise laua taha on oma 100 sammu pikk. Nii et istun, vill kannal, villane sokk sellele kerget survet avaldamas (loe: mul on õrnroosa laik kannal, aga nii räigelt valus, nagu oleks kirve jalga löönud) ja ootan, millal lallu-punnule peale puhutakse.

Siis saabus selgus: ma pole kirjutanud, sest pean igapäevaselt ja pidevalt midagi-kedagi analüüsima, tagasisidestama, olema sõnades täpne, pakkuma motti, samas juhtima tähelepanu sellele, kust edasi saab minna. Nii et kui on sadakond kasti, kuhu inspiratsioon suunata, siis jäävad märkmed selle kohta, mis kastist väljaspool toimub, tegemata. Mul on tegelikult kahju, et ma eelmise aasta teatrimuljed kirja ei pannud. Või üles ei märkinud, kuidas ma vaimustusin kümnetest sarjadest, mida hooaegade kaupa vaatasin. Või diskograafiatest, mida fanaatiliselt läbi kuulasin. Või lugematutest mälumängudest, kus aasta jooksul osalesin.

Ja et viinamarjade hapusust rõhutada, tuleb väita, et olen saanud eelnimetatut teha rohkem, sest ma pole kirjutamisele aega kulutanud.

Tsiteerides (uus)klassikuid: "Kodus tunnen ma ennast Tartus" ja täiendades vanemaga "Hing nutab tühja Eesti pärast". *


*Noh, et oleks valimised ka ikka ära mainitud.