Märkmed seinale
***
Kolm ja pool nädalat tagasi lugesin ja parandasin terve pühapäeva köögis toolile pugenult ühe lapsukese raamatut. Kui õhtul püsti tõusin, oli selg kange. Kogu vahepealse aja on selg kange olnud. Kui leebelt väljendada. Pärast kolmenädalast kannatamist läksin arstile ja sain teada, et mul pole suurt midagi viga. Valuvaigistid kirjutati välja, kaasa anti kaks voldikut harjutustega, aga unustati öelda, kas peaksin kohe alustama või ootama, mil end sirgeks saan ajada. Etteruttavalt võin öelda, et alustasin, kuigi päris keeruline on end põrandale veeretada ning siis sealt hiljem püsti rullida. Saan hakkama. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Arsti rääkis mulle minu mittehaigusest ja jutu sees märkis, et ilmselt ma ei suitseta. Ma ütlesin ausalt, et suitsetan ikka. Seljavalu ja suitsetamine pidada omavahel seotud olema. Nagu Tartus tavaks oli arstil ka praktikant ruumis, kes võttis oma pühaks kohuseks mind suitsetamast loobuma panna, tuues jutu mitmel korral taas suitsetamiseni. Jutt lõppes alles siis, kui pidin 10-pallises skaalas hindama, kui oluline on minu jaoks suitsetamisest loobumine. Šokeerisin arsti ja tulevast arsti nii, et jutt lõppes kiiresti. Minu hinnang oli 1.
PS Valule andsin tol hetkel hindeks 7, sest ma sain istuda ning ei nutnud parasjagu.
***
Täna kohtusin ühel koolitusel õpetajaga, keda nägin viimati 16 aastat tagasi - ainsal kooli kokkutulekul, kus käinud olen. Hüüdsin hästi kasvatatud lapsena tervituse, umbes 3 sekundit oli tema silmis segadus ja siis teadis ta täpselt, kes ma olen. Vähe sellest, et ta mu nime teadis, ta teadis, mis aastal ma lõpetasin, ta teadis mu vendade nimesid, uuris nende laste kohta, mäletas, mis tööd mu vanem venna tegi, kui nad viimati kohtusid, küsis üsna viisakalt, miks mul pägalisi pole. Kui me lahku läksime, küsis kõrval seisev kolleeg, kellega ma just rääkisin. Saanud vastuseks, et see oli mu keskkooliaegne õpetaja, oli ta sügavas hämmingus. Tema ei mäleta ka kolm aastat tagasi lõpetanud lapsi.
PS Ma ei tea, kas ma tahan tulevikus olla see, kes mäletab, aga oli naljakas olla see, keda mäletatakse. Ilmselt mäletab ta kõiki. Ja see, mu sõbrad, on imetlust väärt.
***
Paar nädalat tagasi käisime üle paari kuu vanemate juures kiirvisiidil. Oli naistepäev, mina juba valudes, seega rullisin mööda elutoapõrandat ja lonkasin aeg-ajalt kööki, et kohvi või teed manustada. Pr Ema telefon helises ja kuna pr Ema oli parasjagu vannitoas, hõikas ta, et ma vastaksin. Võtsin kõne vastu - näitas ainult numbrit. Igatahes tundus mulle, et rääkisin ühega seitsmest tädist. Kõne oli nagu ikka: kena naistepäeva kõigile ja muu viisakuste vahetamine. Igatahes lõpetasin kõne ja kui pr Ema tuppa tuli, ütlesin, et mu meelest helistas tädi X, Pr Ema ütles, et ta ei hakka tagasi helistama, küllap hiljem jõuab. Õhtul sõitsime tagasi linna, süda rahul. Täna rääkisin Fqga, kes ütles, et terve nende pere üritas naistepäeva puhul pr Emale helistada, aga telefon oli väljaspool levi või välja lülitatud. Pr Ema avastas pärast ööpäevast vaikust, et telefon on välja lülitatud. Olin kõne lõpetanud mitte telefoni klappi sulgedes, vaid hoopis punast nuppu pikalt all hoides.
PS Tundub, et tean maailmast ikka neetult vähe.
Kolm ja pool nädalat tagasi lugesin ja parandasin terve pühapäeva köögis toolile pugenult ühe lapsukese raamatut. Kui õhtul püsti tõusin, oli selg kange. Kogu vahepealse aja on selg kange olnud. Kui leebelt väljendada. Pärast kolmenädalast kannatamist läksin arstile ja sain teada, et mul pole suurt midagi viga. Valuvaigistid kirjutati välja, kaasa anti kaks voldikut harjutustega, aga unustati öelda, kas peaksin kohe alustama või ootama, mil end sirgeks saan ajada. Etteruttavalt võin öelda, et alustasin, kuigi päris keeruline on end põrandale veeretada ning siis sealt hiljem püsti rullida. Saan hakkama. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Arsti rääkis mulle minu mittehaigusest ja jutu sees märkis, et ilmselt ma ei suitseta. Ma ütlesin ausalt, et suitsetan ikka. Seljavalu ja suitsetamine pidada omavahel seotud olema. Nagu Tartus tavaks oli arstil ka praktikant ruumis, kes võttis oma pühaks kohuseks mind suitsetamast loobuma panna, tuues jutu mitmel korral taas suitsetamiseni. Jutt lõppes alles siis, kui pidin 10-pallises skaalas hindama, kui oluline on minu jaoks suitsetamisest loobumine. Šokeerisin arsti ja tulevast arsti nii, et jutt lõppes kiiresti. Minu hinnang oli 1.
PS Valule andsin tol hetkel hindeks 7, sest ma sain istuda ning ei nutnud parasjagu.
***
Täna kohtusin ühel koolitusel õpetajaga, keda nägin viimati 16 aastat tagasi - ainsal kooli kokkutulekul, kus käinud olen. Hüüdsin hästi kasvatatud lapsena tervituse, umbes 3 sekundit oli tema silmis segadus ja siis teadis ta täpselt, kes ma olen. Vähe sellest, et ta mu nime teadis, ta teadis, mis aastal ma lõpetasin, ta teadis mu vendade nimesid, uuris nende laste kohta, mäletas, mis tööd mu vanem venna tegi, kui nad viimati kohtusid, küsis üsna viisakalt, miks mul pägalisi pole. Kui me lahku läksime, küsis kõrval seisev kolleeg, kellega ma just rääkisin. Saanud vastuseks, et see oli mu keskkooliaegne õpetaja, oli ta sügavas hämmingus. Tema ei mäleta ka kolm aastat tagasi lõpetanud lapsi.
PS Ma ei tea, kas ma tahan tulevikus olla see, kes mäletab, aga oli naljakas olla see, keda mäletatakse. Ilmselt mäletab ta kõiki. Ja see, mu sõbrad, on imetlust väärt.
***
Paar nädalat tagasi käisime üle paari kuu vanemate juures kiirvisiidil. Oli naistepäev, mina juba valudes, seega rullisin mööda elutoapõrandat ja lonkasin aeg-ajalt kööki, et kohvi või teed manustada. Pr Ema telefon helises ja kuna pr Ema oli parasjagu vannitoas, hõikas ta, et ma vastaksin. Võtsin kõne vastu - näitas ainult numbrit. Igatahes tundus mulle, et rääkisin ühega seitsmest tädist. Kõne oli nagu ikka: kena naistepäeva kõigile ja muu viisakuste vahetamine. Igatahes lõpetasin kõne ja kui pr Ema tuppa tuli, ütlesin, et mu meelest helistas tädi X, Pr Ema ütles, et ta ei hakka tagasi helistama, küllap hiljem jõuab. Õhtul sõitsime tagasi linna, süda rahul. Täna rääkisin Fqga, kes ütles, et terve nende pere üritas naistepäeva puhul pr Emale helistada, aga telefon oli väljaspool levi või välja lülitatud. Pr Ema avastas pärast ööpäevast vaikust, et telefon on välja lülitatud. Olin kõne lõpetanud mitte telefoni klappi sulgedes, vaid hoopis punast nuppu pikalt all hoides.
PS Tundub, et tean maailmast ikka neetult vähe.
Sildid: Kiiksud
Kirjutas Kriux kell 9:48 PM
