Äääää, mina vä?

Analüüsida mulle meeldib, nimekirju kirjutan ka aeg-ajalt, aga kipun võtma iga nimekirja kui kohustust ning kui nimekirjas kõike maha ei saa tõmmata, tunnen, et olen läbi kukkunud.

Ehk siis pikk jutt lühidalt: peas on korraga mitu probleemi - ma tegelikult ei teagi, kas need on probleemid või olen need probleemideks mõelnud -, mille kohta teen mõttes nimekirju, sest siis ei saa läbi kukkuda. Elanud nii kaua, nagu olen elanud, olen - lõpuks - aru saanud, et minu kõige suurem hirm, on hirm ebaõnnestuda. Ükskõik milles. Seega ei taha nimekirju, tahaks psudoprobleemid peast välja saada ja elada oma rahulikku ja äärmiselt sündmustevaest elu edasi. Ei ole ju palju palutud?

Selleks, et rahu saada, võtsin end kokku ja alustasin vaatamata valutavale tagumikule jooksuhooaega, üritasin - ebaõnnestunult - verd loovutada, suhtlen oma inimestega rohkem kui tavaliselt, koristan maniakaalselt kodu, loen pidevalt ajalehti, söön suitsuvorsti, teen kodus süüa, ei luba kolleegidel avada šokolaadi, lõigun õunu, pean kihutuskõnesid peatsele magistrile, klobin kassi, et see ei norskaks üle Sherlocki, tellin ajakirju, tagasisidestan iga liigutust, organiseerin rühmatöid, vaatan mõrvarliku pilguga vohavat muru, et selle kasvamist peatada.

Elu on kummaline.