Tik-tak

Selline tunne on, et rattalt tahaks maha hüpata, aga kuidagi ei saa. Või ei julge. Hoog on nii suur, et kõrvades vilistab ja silmi on raske lahti hoida. Mõnikord jällegi on sõit nii aeglane, et tühikutesse tekivad pseudoprobleemid, millega ei taha tegeleda, aga mis kuidagi kaduda ei taha.

Paar nädalat tagasi sain kultuurilaksu...

Ise tegin lavastuse lõpus

"Pure mind" Uues teatris sattus ühele vihmasele neljapäevale. Ei läinud ettevamistuseta, teadsin, et ühele kodanikule on nii väga meeldinud, et ta vaatas seda 3. korda, veidi sorisin netis ka. Ootasin intensiivset keha, seda oli ka, aga lugu ei hakanud minu jaoks jooksma. Võib-olla oli põhjuseks jalas olevad vihmamärjad teksad, mis tekitasid külmavärinaid, võib-olla väsimus, mind pidevalt saatmas. Oli väga häid leide: meeldis, kuidas laest kukkus asju alla. Kõik oli näha, midagi ei varjatud, aga ikkagi oli ootamatu, värskelt ootamatu, isegi oma papisuses. Püksid-tagumikud, millest pidevalt uusi tegelasi välja potsatus, olid ka huvitavad. Vanainimene minus muidugi jooksutas samal ajal silme ees Kivirähki-Juure legetegelast Mürka Perset. Nii et natuke oli naljakas, natuke piinlik, natuke põnev, aga ühel hetkel võttena ammendas end. Mõned hetked tekitasid ebamugavust, aga mul on selline tunne, et ebamugavustunne oli lavastusse sisse programmeeritud. Et kui kaua ma talun vaikust, kui kaua ma talun muusikat, kui kaua ma talun häälitsusi. Päriselt mõtlesin, et mulle meeldib sõnateater rohkem, aga...

"go neo und romantix" Vanemuises sattus vihmasele raamatuid täis reedele. Läksin ettevalmistuseta, teadsin, et tegemist on elektroonilise tekstimuusikaliga, aga ei teadnud, mida see tähendab. Ja siis nad hakkasid rääkima. Rääkisid. Rääkisid. Rääkisid. Peas tagusid haamrikesed, mis palusid neil vaikida, aga nad ei teinud seda enne, kui neil lugu lõpetatud. Lugu oli olemas, kuigi raskesti jälgitav. Kaasteelised vist ei tuvastanud, nihelesid ja kihelesid, kõik naersime mõnel hetkel, kui saal oli vaikseks ehmatatud. Veel kord: point oli olemas ja täiesti tabatav ja presenteeritav. Näitlejad olid tugevad. Julged, ma ütleks, aga midagi jäi ikka puudu. Või oli üle. Sõnad. Vat see oli see koht, kus ma igatsesin eelmise õhtu vaikust, kehalisust, mängulisust.

Kummaline on see inimene. Kasutada on kõigil keha, aga see, mida kehadega teha otsustatakse, valmistab ikka üllatusi. Kui ei valmistaks, oleks vist kõik nähtud ja kogetud. Mulle meeldib rutiin, üllatustesse suhtun teatud ettevaatlikkusega. Ei kahetse kummagi lavastuse nägemist, aga kummaline oli ikka.

Otsa tuli üks PÖFFi film ka "Uhiuus testament". Kõik, mida ühelt healt filmilt oodata: ilusad inimesed, vimkaga lugu, kahjutunne, et lugu otsa sai... Ja lõputult võimalusi edasi mõelda. Kasulikult kasutatud aeg. Vat nii.

Tik-tak, pean end kokku pakkima.