eXTReMe Tracker

22. jaan 2016

5 grammi

Ise tehtud, hästi tehtud.
Lapsukestega teatris. Must Kast "5 grammi sisemist rahu", laval Silver Kaljula.
Vaatasin lavastust, nautisin soojaks köetud Genialistide Klubi punast musta kasti, peas laisad mõtted narkootikumidest ja sellest, kuidas inimene keha kasutab.

Lugu on lihtne: keegi räägib, kuidas temast sai sõltlane ja kuidas kogu tema elu sisu on olnud kasutamine või kasutamisest hoidumine. Näitleja oli ise lavastaja, saan aru, et ka mõtete generaator, kuigi teksti autoriks siiski keegi teine. Mõtlesin, et sarnase teema käsitlemiseks peabki kasutama küllalt äärmuslikke näiteid. Muidu ei jõua ju kohale. Vist. Lapsukesed teavad, et narko on kahjulik, teavad, mida see teha võib, aga suurem osa neist mõtleb ikka, et minuga ei juhtu nii. Ennustasin, et järgmise kolme aasta jooksul kolmandik neist katsetab üht-teist, kuigi nemad kinnitasid, et sellist kava neil pole. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mulle tundub, et tuleb realistlik olla, mitte elada illusioonides, millest kellelgi kasu pole.

Ühesõnaga lavastus oli hoiatus, mida oli nauditav vaadata, sest saalis istujana saad ju aru, et tegemist on mänguga. Hästi mängitud, võib-olla Balti jaamas vaadeldud sõltlased aitasidki rolli ehitada, sellesse sisse elada ja jääda. Silver võdistas end kenasti, üleminekud nõrgematelt (veel üks illusioon, milles elada) ainetelt tugevamatele tulid läbi liigutuste intensiivsuse esile. Keha liikus, elas läbi, nägu väljendusvahendina ehk polnudki nii kõnekas. Seinal olev redel sai kasutatud, laval olnud diivanil sai aeletud, kummalisi, kuid noortele omaseid tantsuliigutusi oli ka omajagu. Piisavalt ehmatav ja samas mitte šokeeriv, sest kui päris rõvedaks minna, siis on eesmärgi saavutamine küsitav.

Teater on naljakas. See on noorte puhul ikka millegi teenistusse rakendatud. Ehk siis mäng polegi justkui oluline, oluline on hoopis sõnum. Kummaline ja samas saan aru, et nii saabki lapsukestele väikeste dooside kaupa teadmisi süstida. Ja mõni saab väikeste annuste kaupa teatriarmastust. Mõni saab pisikese ehmatuse osaliseks, nähes, et teater võib koosneda ühest inimesest, loost, mida justkui polegi ja samas on. Lajatav.

Jälle mõtlesin, et Tartus võiks oma VAT olla. Tunnen sellest puudust, sest nii oleks kergem rääkida, viidata ja teatrit armastama õpetada. Äkki Must Kast teeb selle ära? Turg on olemas, ootus ka.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home